Birgiti lugu
Ega ma rasedate joogat otsides ei arvanud väga, et lisaks joogatamisele leian sealt sünnitoetaja, kes juba rohkem kui pool aastat hiljem aitab meie beebsil tulla. Juba esimeste tundide järel mõtlesin, et siin on küll vedamine - ärevus vähenes iga juturingiga, küsimused said vastuseid ning kogu info pärineb päris ämmaemandalt. Seega minu jaoks täiuslik lähenemine - teaduslik, kuid mitte must ja valge. Minu jaoks oli üks suur üllatus, et sünnitamine toimub ämmaemandaga, kes juhtub tööl olema või siis eraämmakaga, keda paar korda oled kohanud. See ei tekitanud väga turvalist tunnet, seega mu rõõm oli suur kui Anu, keda nädalas nagunii mitu korda joogas kohtab ja kelle hääl (ja playlist) turvalisust peegeldab, tuleb ise meie sünnitust toetama. Meie jaoks oli oluline, et meie toetus tugineks teadusele, kuid samal ajal ei näeks kõike mustvalget ning leiaks lahendusi ka pehmematest praktikatest, mistõttu sobis joogat õpetav ämmaemand meile ideaalselt.
Osalesime kaaslasega ka mõlemad nii sünnituse ettevalmistavas loengus kui ka füüsilise ettevalmistuse. Minu rasedaaju küll kõike ei salvestanud, kuid kaaslane see eest kuulas huviga ja juba sünnituse ettevalmistava loengu järgselt suurenes veelgi meie kodune kambavaim - olime selles protsessis koos ja saime mõlemad rohkem ka aimdust, et mis meid ees ootab. Anu tegi oma loengutes hoomamatu natukene hoomatavamaks. Füüsilise ettevalmistuse baasil hakkasime kaaslasega koos harjutusi kodus tegema, mis meid omakorda veelgi lahendas ja see aitas ka kaasata rohkem meest kogu raseduseprotsessi. Loengud andsid võimaluse ka kaaslasel tutvuda, et saada Anuga veidi tuttavaks. Anu sai kohese heakskiidu ning koduvisiidi ajal oli juba meil peikaga mugav ja kindlates kätes tunne. See vähendas minu ärevust tunduvalt! Nii loengute baasil enesekindluse kasv minu partneris kui ka rasedusjooga tugi aitasid iga muremõttega kohaselt tegeleda.
Kodune visiit enne sünnitust andis võimaluse küsida küsimusi, mis loengutes veel pähe ei tulnud, võtta pinget maha ja saada kindlust juurde. Neid muremõtted kogunes aina rohkem, mida aina lähemal sünnitus. Samuti - äkki on liiga loll küsimus või “mis ma inimest tüütan”. Need kõik aga said maharahustatud ning Anu oskas väga õigetel hetkedel kirjutada, et “kas teeme kõne”, et üheskoos ärevust teadvustada, lahti harutada ning kergemalt edasi minna. Kuna meie beebs otsustas oodata tulekuga kuniks esilekutsumiseni oli vaid 24 tundi, siis see pinge mahavõtmine oli lausa hädavajalik ja ma olen eriti tänulik. Lisaks veel harjutused, mida Anu jooksvalt veel meile juurde andis, et kas olemist kergemaks teha või vaagent avada. Väga hoitud tunne oli kui taaskord Anu helistas, et “uurisin veidi ja tehke nii..”. See hingega asja võtmine ja lahenduste otsimine.
Uuh sünnitus - kogu selle eelneva aja tulemuseks oli see, et kogu sünnituse jooksul ei olnud mu peas kordagi mõtet, et mis nüüd küll saab, vaid täielik usaldus Anus ja, et minu töö on hingata. Samuti oli kindlus, et minu kaaslase ja Anu koostöö sujub ning ma võin neile toetuda. Võimalus hommikul helistada, et nüüd hakkas kuni selleni, et sünnitusmajas ootab ees tuttav nägu. Olenemata torinast, et ei taha asendit vahetada, siis vaikselt teadmine, et peab kuuletuma ja koostöös on võlu ja Anu on nii hingega asja juures, et ta teab, mis on sel hetkel parim. Karmi suunamist segamini pehme toetusega täpselt õigetel hetkedel. Seega Põhjalas joogamatile maha istudes sattusin ma ideaalsesse kohta, seltskonda ja eelkõige inimese juurde, kelle toetuse ning abi tõttu oli kogu protsess turvaline, mina tundsin end hoitult ja hetkel mõtlen, et “Seda võib ju uuesti teha”.